Projekti ülevaade

Projekti eesmärk oli uurida 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses levinud õlle pruulimisega seotud tehnoloogiaid ja traditsioone. Toonastele kirjeldustele ja retseptidele toetudes pidi lõppeesmärgina valmima õlu, mida turundada ja mis sobituks tänapäevase maitsega. Teemasse süveneti meeskonnaga rakenduslikul viisil läbi toidu-, keskkonna- ja tehnoloogiaajaloo. Laiemalt uuriti toonast õllekultuuri ja panustati ka meie pärandkultuuri säilimisse. Läbiv küsimus projekti jooksul oli, kuidas on võimalik taasluua vanu maitseid võimalikult autentselt ja teha need heamaiguliseks ka tänapäevasele publikule. Eesmärkide täitmiseks jagunes meeskond viieks alagrupiks: retseptide otsijad, traditsiooniliste puunõude meisterdajad, autentsete õlle koostisainete (pärm, humalad, linnased) uurijad, õlleetikettide uurijad õlletehaste näitel ja käsitööõlle turu uurijad kohalike käsitöölaatade näitel.

​

Projektis oli kasutusel mitmeid praktilisi meetodid. Peamine on traditsiooniline toiduainetöötlemise meetod ehk pruulimine. Õlle ajalooliste traditsioonide järgi pruulimine on projektis esikohal. Projekti käigus keskenduti traditsioonilistele koostisainetele ja valmistamismeetoditele, millega seonduvad erinevad käsitöölised oskused. Kuna käsitööõlu on viimasel ajal populaarseks muutunud, vaadati selles projektis, mida tähendab käsitööõlu üle-eelmise sajandi lõpu kontekstis. Selle jaoks meisterdas osa grupiliikmetest valmis traditsioonilisel meetodil puuanuma, mida kasutas õllepruulimisel talurahvas. Meeskond sai ühiselt käed külge panna traditsioonilisel õlle pruulimisel puuanumatega, mis on üks panus meie pärandkultuuri elus hoidmisesse. Autentsuse küsimuse lahendamiseks pidi süvenema keskkonnahumanitaaria aspektidesse nagu kaubandus, kliima ja kultuur, et mõista laiemalt toonast õllekultuuri ja aru saada nende aspektide mõjust õllemaitsete ja –retseptide kujunemisele. Sealjuures uuriti, kust pärinesid õlle koostisosad ja kas neid on võimalik praegu ka sellisel kujul hankida. Retseptide uurimisel õpitigi just palju õllevalmistamise viiside ja õllemaitsete kohta nii Eesti-, Liivi- kui ka Venemaal, kus keskkondlikud ja majanduslikud aspektid mängisid erinevaid rolle teema osas. Turu-uuringute käigus õpiti tundma tänapäevase publiku eelistusi käsitööõllede osas ja trende nende atraktiivseks tegemisel, nagu pudeli etikettide kujundus või kohapärimuslik legend. Lisaks veenduti ja rikastati teadmisi õlleetikettide kujundamise ning nende mõjude kohta potentsiaalsetele ostjatele akadeemiliste artiklitega.[1] Kogutud teadmiste põhjal valiti välja Eesti käsitööõlle turul kaks ainulaadset ajaloolist retsepti, millega tutvustada laiemale publikule üle-eelmise sajandivahetuse õllemaitseid ja hoida sellega elus tükikest ajalugu.

​

Retseptide leidmiseks rakendati ajaloolist meetodit. Ajaloolise õlleretsepti ja -valmistamise tehnikate otsimine eeldas põhjalikku kirjalike allikate uurimist. Seega uuris retseptirühm (kelle eesmärk oli leida sobiv(ad) retsept(id)) erinevaid tolleaegseid ajalehti ja ajakirju nagu Perno Postimees ehk Näddalileht, Wirulane ja Wirulase lisa, Revalsche Zeitung ja Põllumees: põllu- ja aiatöö, karjakasvatuse ja piimatalituse, metsaasjanduse ja mesilaste pidamise ajakiri. Lisaks perioodikale olid headeks allikateks erinevad brošüürid ning köögindusele-kokandusele ja õlleteole pühendatud kirjutised nagu “Köögi raamat” (1892), “Teadusline koduse õlle-tegemise õpetus” (1886) ja “Pivovarenie” (1898). Retseptide otsing viis ka Tartusse Rahvusarhiivi ja Eesti Rahva Muuseumisse. Pärast retseptide leidmist toimus potentsiaalsete retseptide pruulimine ja degusteerimine, mille tulemuseks oli otsus jätkata edasist tööd kahe retseptiga – kartuliõlu ja vene porter. Seejärel jagunes projekt kaheks: üks pool, mis tegeles kartuliõllega ja teine pool, mis tegeles porteriga – mõlema rühma ülesandeks oli oma antud õlle pudelisildi kujundamine ja loo kirjutamine.
 

Projekti tegevustes on meie kõige olulisemaks sidusgrupiks olnud pruulikoda Humalakoda. Seda eeskätt kõike pruulimise ja turundusse puutuvas osas. Läbi Humalakoja pääseme me ligi ka oma kõige suuremale sidusgrupile, kelleks on meie potentsiaalsed kliendid. Tulenevalt seaduslikest piirangutest on meie suurim sidusgrupp vanem kui 18, kaasa arvatud. Keskmine käsitööõlle tarbija on uuringute järgi majanduslikult kindlustatud, seejuures ei ole näha märgatavaid erisusi sugude vahelises eelistuses. Erinevad uuringud on näidanud, et käsitööõlut valides hinnatakse enim toote tooraine kohalikku päritolu ja klaaspudelis serveerimist.[2]

​

Tarbija jaoks on enamasti olulisem käsitööõlle kohapeal pruulimine. Kohalik tooraine on seevastu oluline faktor ostu otsuse tegemisel ainult regulaarselt käsitööõlut tarbivatel inimestel.[3] Seetõttu on meie ühel tootel suurem võimalus saavutada just teadliku käsitööõlle tarbija tähelepanu, kuna oleme kasutanud toote loomisel ja reklaamimisel kartulit.

 

Käsitööõlu on maailmas laialt levinud ning viimase 50. aastaga on selle populaarsus akadeemilistes ringkondades tõusnud[4]. Eestis toodetakse samuti käsitööõlu (nt Lehe Pruulikoda, Kalamaja Pruulikoda), kuid ajalooline käsitööõlu nišš on siiani üsna tühi. Eesti ülikoolide ning teadus- ja arendusasutuste koostöövõrgustiku Adapter koduleheküljel kirjutab Kaja Liiva artiklis, mis arutleb teaduspõhisete lahenduste kaasamist toodete arendamisse, järgmiselt: „„Ma toon näite ebatraditsioonilisest valdkonnast. Tallinna Ülikooli  baltisaksa uuringute ja keskkonnaajaloo professori Ulrike Plathi juhendamisel taaselustati TLÜ laborites koostöös pruulikojaga Humalakoda, vanadele arhiiviürikutele tuginedes, sajandeid vanad õlleretseptid. Tänu ajaloolaste ja toidutehnoloogide koostööle sai Humalakoda oma tootevalikusse erilised õllesordid, millel on lisaks põnevale maitsele toeks ka turundamist toetav kütkestav lugu.““[5] Siin viidatakse ajalooliste retseptide järgi pruulitud käsitööõlledele sõnadega „erilised õllesordid“ ning rõhutatakse huvitavat maitset ja turundamist lihtsustavat asjaolu. Projekti lõpptulemus – ajalooline käsitööõlu – on Eesti õlleturul potentsiaalne uus sortiment, mille tootmises on perspektiivi. Projekt toob Eesti õlleturule uue ajaloolise retsepti järgi valmistatud õlu.
 

Peale Pruulitud ELU projekti lõppu on projektis osalenud inimesed teadlikumad pärandtehnoloogiatest ning ajaloolistest pruulimise meetoditest, mida on võimalik rakendada ka kodus väikepruulija tasemel. Pruulitud ELU on korduv projekt, seega praeguse projekti tulemus ehk lõplik toode - ajaloolised õllesordid - jääb müüki Humalakotta nagu ka eelmiste laaride õlled on jäänud. Projekti väljund ehk õlu jääb Humalakojale, seal hulgas koostöös kaasjuhendaja ja pruulmeistri Jaan Unti poolt ajalooliste retseptide taaselustamisel loodud pruulimisviisid.

​

Projekti tulemusi - kahte ajaloolise retsepti järgi valmistatud käsitööõlu - saab toote poelettidele jõudes igaüks ise maitsta. Meie tõestame oma tehtud tööd piltidega "Galerii" vaates ning lõpptoodete etikettidega.

​